Mina > Kõige algus

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 31. jaanuar 2017
Arvatav sugu oli poiss.

Emme mõtles mind oodates: Kui lõpuks kaks triipu kätte saime, siis see tunne oli tohutult segane. Ma olin nii südamest õnnelik, samas ka hirmul ja segaduses. Puhkesin nutma ja ootasin Robertit tuppa. Saatsin testi tegemise ajaks Roberti prügi välja viima. Näitasin Robertile testi ja kallistasime väga pikalt ja tugevasti. Selline tohutu suuur rõõm täitis mu hinge.
Rasedus ise kulges rahulikult. Varakult jäin töölt koju, et nautida ootust. Vahel kimbutasid seljavalud ja jalakrambid. Robertiga käisime palju jalutamas, puhkasime spaas ja veetsime koos palju aega. Raseduse ajal sai käidud nii kinos kui ka kontserditel. Tulevane isa oli mulle väga suureks abiks. Küll aitas ta tossu paelu siduda, sokke jalga panna jne. Ta tegi seda hea meelega.
Terve ootuse aja me suhtlesime kõhubeebiga väga palju. Hommikul rääkisin beebile kogu päeva plaani ära. Enne sünnitust tegin poisiga kokkuleppe, et teeme sünnituse ajal koostööd ja proovime ruttu ühele poole saada.

Oodates kutsuti mind nii: Beebs, Hubi


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 30. jaanuar 2017 kell 18:38
Olin kena poisslaps!

Kaalusin sündides: 3865 grammi
Olin sündides: 52 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/9
Minu juuksed olid Mustad
Silmad olid Mustad


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Tallinn, Keskhaigla
Sünni juures viibisid: Issi Robert
Ämmaemand oli: Kairi Klooster

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Ämmaemand oli tohutult sõbralik ja abivalmis. Emme teadsis Kairit juba varasemalt. Aitas meid ka peale sünnitust.

Emme kirjeldus sünnitusest: 29.01 suundusime haiglasse kontrolli. Seal arvasid arstid, et jätavad mu haiglasse sisse jälgimisele. 30.01 hommikul ärgates tundisn valusid aga ei pööranud neile väga tähelepanu, kuna ei uskunud, et need sünnitusvalud on. Lõpuks arstdi andsid oma hoobi, et sünitus pihta hakkaks.
Kui mulle öeldi, et täna hakkan sünnitama, siis olin tohutult rõõmus. Helistasin emale ja õoitsesin talle telefonis. ema ütles mulle, et "Mis sa särad seal-sa ei tea mis sind ees ootab." Ma hakkasin selle peale naerma ja valmistasin ennast 100% ette selleks. Isale helistasin- ta andis mulle julgust juurde. Ootasin Robertit, kes kodust minu poole kihutas. Sünnitustuppa jõudes ehmusin ikka täiega. Keegi kõrval palatis tohutult karjus. See ehmatas mind küll. Aga mõtlesin omi mõtteid ja ei lasknud sellest ennast segada.
Lõpuks jõudis ka Robert minuni. Robert aitas mul valutada. Viskasime nalja ja tegime plaane. Kõik läks väga kiiresti ja lõpp oli ootamatu. Romet sündis erakorralise keisrilõikega. See oli nii mulle kui ka lapsele parim. Romet oli natuke kõhus pahasti ja kuidagi ei tahtnud välja tulla. Operatsioonile minemine oli tohutult hirmus. Hirm selle ees, mis juhtuma hakkab. Muretsesin lapse tervise pärast hirmsasti. Nii lootsin, et kõik läheks hästi. Mul oli ka Robertist tohutult kahju. ta jäi üksi sinna sünnitustuppa südant valutama meie pärast.
Operatsioon möödus kiiresti. Kui Romet mu kõhust välja võeti, siis ta kohe ei nutnud. Arstid natuke kiusasid teda ja siis tuli kisa. Ta pandi mu põsevastu natukeseks ajaks. See oli maailma kõige võimsam tunne. Ma olin nii õnnelik. Laps oli terve ja tugev! Ma olin lõpuks EMA.

Tugiisiku kirjeldus: Haiglasse sõites käis mul peast läbi tuhat mõtet. Lippasime veel poest läbi, et midagi süüa kaasa võtta. Keili käskis, sest arvas, et tuleb pikk sünnitus. Poes ma midagi valida ei osanud, sellepärast tulin kahe kilekotitäie söögi ja joogiga-lootes, et midagi valitud asjadest Keilile sobib.
SÜnnitusmajja jõudes süda sees värises. Ma ei suutnud uskuda, et lõpuks see juhtub ja ma näen enda poega.
Sünnitus ise oli kohati naljakas ja kohati kohutav. Väga raske oli Keilit valudes vaadata. Oleks tahtnud teda rohkem aidata, aga see oli võimatu.
Kui Keili lõpuks operatsioonile viidi, siis oleks tahtnud nutma hakata. See teadmatus oli nii kohutav. Minutid tundusid tundidena.
Lõpuks ta siis tuli... Terve ja tugev poiss! Olin saanud isaks. Parim tunne maailmas.
Kes mind haiglas külastasid: Kui ma sündidin, siis oli haigla karantiinis. See tähendab seda, et külastajaid ei lubata, kuna nakkushaiguste oht on suur. Issi oli koguaeg minu kõrval. Ainukene kes vaatama sai veel tulla, oli Aive Jürgenson. Tema on meie sugulane ja ta töötab samas haiglas ämmaemandana.

Haiglas veedetud aeg: Haiglas oli tore. Saime nautid kaolmekesi olemist. Esimesed päevad olid nii huvitavad. Nii palju uusi asju meie kõoigi jaoks. Rinnaga toitmine ja selle selgeks saamine oli omaette kunst. Issi oli suureks abimeheks nii emmele kui ka mulle. Emme ei saanud paljusid asju ise teha, sest kõht valutas jubedalt.

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Romet Mardim, see pandi minule 3. veebruar 2017 (4-päevaselt).

Miks just selline nimi? Enne sünnitust me nime valikus kokkuleppele ei jõudnudki. Otsustasime, et kui laps sünnib, siis otsustame.
Haiglas teisel päeval vanaema Mari helistas ja uuris, et mis nime me paneme siis lapsele. Me polnud ikka veel otsustanud.
Siis vanaema Mari kirjutas meile palju nime variante. Lugesin need kõvahäälega ette ja ROMET hakkas kohe mõlemale meeldima. Nii siis otsustasime, et meie poja nimeks saab ROMET.

Minu hüüdnimedeks on: Rommi, Hubi,


Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 2. veebruar 2017 (3-päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Riisipere Metsa 3-32
Kodus võttis vastu: Vanaema Aune ja Vanaisa Gunnar
Päevast lühidalt: Hommikul ootasime arsti vastuvõttu, et kiiresti koju saada.
Arst oli meiega väga rahul ja lubas meid südame rahuga koju.

Vanaisa Gunnar tuli meile haiglasse järgi. Käisime veel Laagri Maksimarketi apteegis ja Saue apteegis.
Sõit koju oli rahulik.




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!
MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
REISIMINE